Esimene kadalipp.

 

Käib töö ja vile koos- TEKO projekti esitamise tähtpäev on homme ja nüüd me siis istume siin ja lihvime veel oma esitlusi. Enam-vähem on kõik normis ja esitlemiseks valmis, kuid et kindlad olla, harjutame veel esitamist.

Üks hea uudis- sain oma ratta parandatud ja see ei maksnudki nii tohutult palju, kui ma alguses arvasin. Õnneks! Kartsin juba hullemat. Kuid see onu, kes mu ratast parandas, tegi kõik muud vead ka korda, nüüd on minu lapseke terve : ) (Kes veel ei tea, siis mu ratas andis otsad ning käisin kaks päeva kooli jala, mille tagajärjel andis mu haige põlv endast tunda)

Kui sellele noodil edasi minna, siis võib öelda, et mul on kõik lihased valusad. Pole voodiga veel ära harjunud, ega midagi ning kurk on ka valus- Taani kliima ei istu veel, kuigi ilmad on ilusad, aga tuul on vägagi petlik.

Homme kui esitlus tehtud, võime veidikene hingata. Kolmapäevast hakkavad loengud ja praktilised tunnid. Ning kolmapäeval on ka meie õhtusöök Taani peres. Mis see on? Nimelt pakuti meile võimalus, et kaks korda selle semestri jooksul saavad TEKO välistudengid osaleda õhtusöögil, mille korraldab üks välja valitud Taani pere. Meie pere kirjutast meile Joannaga- neil on kaks poega, üks 10-aastane ja teine 12-aastane. Õhtusöök algab kell 16.30 sellega, et nad tulevad meile kooli juurde järgi ja viivad enda juurde : ) Ja huvitav on veel see, et ma suudan nende kaamerate ette trügida- meie õhtusöögiseltskonnaga ühineb ka kohalik televisioon, et teha ülesvõtteid sellest, kuidas meie Taani toitu kahe käega omale kurgust alla surume, siiski vaesed tudengid ju : )