paris.

Heihei.

Esimene koolinädal ilusasti üke elatud ja isegi üks projekt juba lõpetatud. Nimelt oli meil “Style history” projekt ehk siis uurisime üht teatud perioodi  stiili ajaloos, mis hõlmas nii arhitektuuri kui ka kõike kunstiga seonduvat. Meie teemaks sai “minimalism”. Kuna me saime esmakordselt enda grupid ise moodustada, siis sujus rühmatöö väga hästi ja kõik sai tehtud ja esitatud ja oleme väga rahul.

Kuid see pisike oli vaid pisike kõrvalepõige eksamist. 31.jaanuar on alles tulemas ja 200 küsimust kõikide ainete kohta alles ootavad lahendamist. ning enne seda on meil veel ühe projekti esitlus, mis ei ole just kõige kergemate killast. Nimelt peame esitlema ära enda Value Chaini (uurimuse ühe firma kohta, kus me tegime igasugu analüüse firma kohta ning mis on oma 30 lk pikk) projekti.

Ajajaotuse koha pealt on Taanlased siinkohal veidi saamatud, kui nii võib öelda. Kuid tööd jagub, sest nädalavahetused on vaja tööl käia, nädala sees saalihokis ja joogas lihaseid piinata ning kui aega jääb, siis koolis ka käia… :D Tegemist on, kuid minule see sobib, sest passimine mulle ei istu absoluutselt.

Aja sisustamiseks otsustasime virvega, et võtame osa ühest konkursist, kus saab võita piletid meie kõrvalülikooli peole ning sellega seoses pidime tegema pildi koos selle peo posteriga ning nüüd ootame pingsalt, et pildile koguneks niivõrd palju hääli, et me võidaksime. Ega siis tudengi elu ilma peota saa eksisteerida. Kui aega ja viitsimist on, võid sinagi meid aidata: http://www.facebook.com/photo.php?fbid=10151369441248656&set=oa.147681715387242&type=1&theater

                                                   

Nüüd siis, kui eksam läbi saab ja algavad uued “tunnid”, saab lõbus olema. Tunniplaand on juba käes ning seal seisab: Graafika, Seelik ja Kunst. MA OLEN NII ELEVIL. Ei jõua juba ära oodata seda hetke, kui see kõik algab.

Kuid, nendest ainetest ja kõigest nendega seonduvast kirjutan ma siis, kui asi juba alanud on ja isegi täpsemalt tean.

Esmaspäeval on meid veel ees ootamas väike kõrvalepõige. Nimelt tehakse meile sissejuhatav loeng praktika kohta. Kes veel ei tea, siis sügisest (või siis juulist/augustist) peame me kolm kuud praktikal olema. Mina oma ambitsioonidega olen mõtetes juba Pariisi tänavatel. Saladuskatte all võin öelda, et olen isegi kortereid otsinud ja kohalike prantslastega suhelnud. Mitmeid kordi olen praktikakohti otsinud ja sobivaid leidnud. Eile lõpetasin enda CV ka ära ning nüüd saab praktika otsimine alata.

Liisu : )

tuulepea.

Alustaksin kõigepealt sellega, et ma väga vabandan, et ma pole kirjutanud pikemat aega, nagu nägin, siis viimati kirjutasin eelmisel vaheajal ning nüüd hakkab juba talvevaheaeg läbi saama. Nagu te teate, mul pole väga palju kannatust tihti ja tüdinen kergelt, seega andestage mulle, et ma selline looder olen olnud, ma üritan ennast parandada. Enda õigustuseks võin öelda, et mul on siiski olnud tegemist koguaeg, kuid see pole mingisugune vabandus.

Niisiis, algusest (võisiis lõpust). Kirjutan siis veidike koolist ja siis kõigest muust, mis on toimunud. Eelmine semester lõppes "pauguga", nimelt oli meil jällegist käsil projekt, mille raames me valisime endale ühe firma. Võisime valida mistahes firma, kuid ainuke reegel oli, et see firma ei tohi olla tekstiilikompanii. Läbirääkimiste tulemusena valisime NIKON'i (üks tuntumaid kaamerafirmasid maailmas). Meie ülesandeks oli teha sellele teatud firmale kollektsioon, valmistada sellest kollektsioonist üks ese ning selgitada, miks me valisime teatud materjalid ja kuidas me kavatseme turustada kõike seoses meie kollektsiooniga. Ning lisaks pidime me ehitama ka stendi, et esitleda oma rõivaeset "selle firma esindajatele" ehk siis meie õpetajatele/hindajatele. Tööd oli palju, kohe väga palju, ning oli õhtuid, kus ma jõudsin koju alles kella 24-paiku. Kuid ühtlasi oli ka lõbus ehitada stendi ning õmmelda meie riideeset. Eriti lõbus oli ehitamine, kuna meil on enamjaolt tüdrukute kool ja poistest on nappus, siis kõik poisid ehitsid stende ja tüdrukud, kes olid ehitaja ametisse rakendatud, nägid oma vormides koos akutrelliga nii naljakad välja. 

Igaljuhul, kaks nädalakest hiljem saime me oma stendi valmis ja üles pandud ja esitatud ning saime hindeks 10ne. Lisasin ka paar pilti, et te saaksite näha, kuidas meie stend ja mantel välja nägid.

        

Pärast seda projekti viisid kõikide teed kodupoole. Meie Virvega otsustasime, et läheme päev varem Kopenhaagenisse ja ööbime seal, kuna minu lennuk läks reede hommikul ja meil oli terve neljapäev aega Kopenhaagenit nautida. Loomulikult otsustasime teha enda elud huvitavaks ja Kop.is ööbisime võhivõõraste juures. Asi pole nii hull kui ta kõlab. Nimelt, otsustasime, et couchsurfime. Kes ei tea, siis couchsurf on selline asi, kus internetis inimesed pakuvad enda juures öömaja nendele, kes reisivad tihti ringi ja ei taha hotelli eest üüratut summat maksta (inimesi, kelle juurde minna saab valida jne). Meie läksime siis kahe taani noormehe juurde. Üks neist õppis bioloogiat ülikoolis ning teine oli just kirjutanud oma bakalaureuse töö muusikas. Igaljuhul, väga, väga huvitavad inimesed. Meile näidati Kopenhaagenit õhtuvalgusest ja just seda sel viisil, kuidas turistid tihtipeale ei näe.

Mis oli halb, oli see, et mina pidin kell viis öösel metrooga lennujaama sõitma juba. Paanikast hullumas, poisid rahustasid mind maha, näitasid õhtul õige tee ette ning kaks tundi maganud, suutsin siiski ilusti lennujaama jõuda ja jõudisn ka lõpuks ilusti eestiste, nagu te isegi teate.

Kodus sai kodumõnusid nauditud ja lähedaste inimestega aega veedetud. Kuigi, minu viga on see, et ma ei suuda tihtipeale kodus püsida. Nüüd, tagasi taani tulles,  olles kolinud uude “korterisse” naudime Virvega kahekesi elu ja üritame ka õppida eksamiks.

Kuigi koduigatsuse pisik on sees veidikene- kõik need mugavused , kuid koodetavasti laabub kõik ja kui kool algab, suudan oma pea kõigest tühjaks teha ja alustada oma semestrit uue hooga.

Hetkel suhtleme päris tihedalt erinevate inimestega ja muudame veidikene enda “kinnist eluviisi”, sest tihtipeale me suhtlesime teises korteris ainult eesti tüdrukutega ja meil polnudki muud vaja. Hetkeseisuga on asi tasakaalus ja saab ka inglise keel rohkem praktiseeritud, kui varem. Mitte et sellega probleeme oleks olnud.

Kui ma nüüd jälle aeglaseks muutun ja ei kirjuta siia, siis andke mulle aga teada, ja utsitage mind takka, kuna ma suudan oma maailma ära kaduda ja kõik muu unustada.

Praeguseks on vist kõik, sest ei tule pähe midagi enam, mida kirjutada : )

Liisu .