Hetkel on kõik nii nagu olema peab. Kool on sama hea kui varem, kõik oma dokumendid oleme kätte saanud- elamisloa ja isikukoodi ja ravikindlustuse. Nüd mul on siin isegi oma perearst, keda saab tüütamas käia. : ) Väikene koduigatsus vahetevahel kipub peale, aga kuna me siin elame eesti tüdrukutega, siis pole asi nii hullu midagi. Lihtsalt tahaks kallistada kõiki vahepeal. Pole hullu, 14 detsember olen kodus ja siis käin kõik kohad läbi ja vaatan kõik inimesed üle.
Täna hommikul jõudsime kolme päevaselt koolireisilt, mida nad nimetasid teambuildingu tripiks, millest ma mainisin ka eelmises postituses. Meile oli välja mõeldud igasugu tegevusi, alustaks siis algusest.
Päev 1.
Kuna mina olin meie maja esimees, siis kõik majapead pidid hakkama minema esimese bussiga, mis väljus kooli juurest (4 km kauguselt meie kodust) kell 8. Kodust välja minnes nägin välja nagu kaamel (mis on minu puhult tegelt tavaline) ja põrutasin rattaga koolipoole. Meil oli kusagil 6 bussitäit inimesi, enamus koolist läks sinna reisile. Niisis, algas 150 kilomeetrine bussisõit mereäärde. Kohale jõudes nägime, et meil on fantastilised majakesed, ujula, batuudid, järv- kõik oli nii perfektne. Majja jõudes oli üllatus suur- nagu paradiis. Suur köök, elutuba ja kõik muu, mis olema pidi, tõeline puhkus.
Kui kõik kohale jõudsid ja olid ennast sisse seadnud, hakkasid tegevused pihta. Meie esimene harjutus oli kummipaadiga sõitmine ümber järve ja siis iga meeskonna liige pidi panni korvi viskama. Kui stardipauk käis, kiskus see paat veidikene ära vajuma, kuna tuul oli nii tugev ja meie tiimis oli3 pisikest tüdrukut ja üks natukene suurem, kuid siiski(teistes tiimides oli vahetevahel isegi 6 inimest ja poisse, seega, asi oli veits ebatasane, aga see taanlaste asjaajamine on täielik 0) Aga olime esimesed, kes tagasi kaldapoole jõudsid ja hakkasid palli korvi loopima. Paati oli väga raske paigal hoida. Niisiis mõtlesin mina, et hüppan kaldale ja hoian sealt paigal seda paati kuni teised saavad korvi visata. Mõeldud tehtud, kuid asi kiskus kiiva-miks? Aga vot sellepärast, et kallas oli väga kaldu ja ma astusin vette, mis lõppes sellega et ma olin rinnuni vees ja hoidsin seda paati vees kinni. Kõik kisasid mu poolt ja päeva lõpuks teadsid kõik, mida ma teinud olin, tore. Aga siis kui minu kord oli korvi visata, oli tuul nii tugev, et teised tüdrukud olid paadiga kadunud ja mina rinnuni vees, loopisin korvi. Vesi oli iseenesest soe, sest õhk oktoobri alduses ei ole väga soe.
Pärast seda harjutust, läbimärjana, pidi minema järgmist harjutust tegema, milleks oli järgmine harjutus: Kolm tünni, mille peale on asetatud kolm lauda ning kui kõik meeskonnaliikmed on seal peal (maad ei tohtinud puudutada) pidi liigutama need lauad ja tünnid ühest joonest teiseni. Võib öelda, et meie tiimitöö oli väga hea :)
See harjutus tehtud, saime minna riideid vahetama ja edasi läksime orienteeruma. Pärast orienteerumis oli meil 3D laserimäng, mis oli ühtlasi ka NII VÄGEV. Kuna mina olen see inimene, kellele meeldib võita ja ta teeb selle nimel kõike, siis ma andsin endast niii palju. Nimelt, oli meil 3 meeskonda, kes võistlesid ning me pidime tulistama neid oma laserrelvadega. Võib öelda, et mul läks väga hästi, sest me võitsime oma tiimiga ja individuaalses arvestuses võitsin mina ja võitsin isegi poisse. Uhke tunne oli kohe.
Pärast seda läksime ronimisseinale ja siis oli ka ühiste ürituste lõpp . Surmväsinuna läksime oma majja ja hakkasime kokkama. Õhtul nagu ikka oli väike pralle, mille tagajärjel kutsuti politsei (sest minuteada oli 6-s või rohkemas majas pidu), kuid mis seal ikka.
Järgmine päev hakkas zumba-mingisuguse tantsuaeroobikaga, mis oli väga lõbus, aga mitte minu teema. Ja pärast seda tegime moeshõu jaoks paberist kostüüme teatud riikidest.
Siis oli paus ja sai magada ning õhtul oli meil ühine õhtusöök, mis oli võimas. Meil oli oma dj ja baar ja kogu kupatus.
Ja loomulikult ei puudunud moeshow ja tantsimine ja pidu :)
Ning nüüd, lõppudelõpuks, oleme elusana kodus tagasi ja põõname, sest lihased on valusad ja keha on kurnatud, kuid see kõik oli seda väärt.
Üleüldiselt ootan juba vaheaega, mis on meil nädala pärast. Vahepeal oleks pisikest puhkust vaja, sest koguaeg on tegemist. Eelmine laupäev oli mul esimene saalihokivõistus, mille me pähe saime, Mis seal ikka. Ning homme on meil järgmine võistus Esbjergis, kuhu tuleb arvatavasti kohale 6 tüdrukut. See saab õudne olema, sest ma tõesti ei suuda oma lihaseid veelgi piinata ning põlv annab ka enda olemasolust tunda, kuna olen talle survet avaldanud.
Liisu :)
