Eluke väljamaal.

Tervitus!
Ma tean, et olen olnud pildist väljas väga kaua, kuid kui vaadata tagasi, siis on mul olnud niivõrd kiire, et see on täitsa vabandatav. Ma vähemalt loodan, et saan andeks :)
Pärast pikka pausi ei teagi kust nüüd alustada. Eks ma alusta siis sellest ajast mil kõik kiireks läks.
Hetkel olen töötanud oma seeliku projektiga ja ka portfoolioga ning ühe väga huvitava hiiglasliku projektiga. Kohe kõigest lähemalt.
Nimelt seeliku projekt. Pidime disainima seeliku saades inspiratsiooni lõhnaõlipudelist. Ma ei hakka keerutama ja teen lühidalt: võttis aega, aga asja sai ja siin on pilt:
                                                  

Igaljuhul, portfoolioga tegelesin ka, et saaks kõik oma tegemised ühte kausta ja õpetajale esitatud. mittemidagi erilist, lihtsalt paberimajandus.
Kui nüüd huvitava osa juurde. Kui ma ütlesin, et tegelesin ühe Hiiglasliku projektiga, siis ma mõtlesin seda sõna otseses mõttes. Nimelt on Herningu linnal 100.s sünnipäev ning linnas korraldati nukkude moeshow. Grupp inimesi ehitasid hiiglaslikud nukud, ning nad riietati teatud firmade järgi. Mul oli au olla ainuke välismaalane ning üks vähestest TEKO õpilastest, kes  aitas kaasa nende nukkude valmimisele ning sain isegi valmistada ühe kleidi Copenhagen Fuf’I nukule. Kogemus oli lihtsalt vapustav ja võimas, ainukordne võimalus teha midagi sellist, pole lihtsalt sõnu. Uhke tunne oli igaljuhul.

- Kuva slaidiseanss Laadi kõik alla

Miss Piggy ehk põrsa kleit on minu kätetöö : ) Pilte oli kordades rohkem, kuid ma ei hakka neid siia hetkel üles laadima .
Võtsin endale ka ühe kohustuse. Nimelt hakkasin kõrvalülikooli baaris vabatahtlikuna tööle. Üliõpilasmajas. Mõtlesin, et oleks hea võimalus teha midagi, mis mulle meeldib. Kuid täna tuli mulle üllatus. Neiu, kes järgmisest aastast on baari juhataja tuli minu juurde ja ütles, et tahab minuga rääkida. Ehmatasin ära, et mis ma nüüd valesti tegin. Kui ta tuli minu juurde ja ütles, et tal on vaja inimesi, kes aitaksid järgmine aasta baari juhtida. Olen olnud seal vaid kuu aega… VÄGEV, ütleks mina selle peale.
Hetkel olen ha veel praktika otsinguil. Nimelt olen saanud eestisse juba mitu pakkumist, kuid mul on ka veel pakkumine Los Angelesse. Firma, mis on väga tuntud, kirjutas mulle ning vastas positiivselt, et ma võin juba Juulist alustada. Hirm on nahavahel, aga samas kõhus on ka liblikad ja tunne on hea. uurin maad ja hindasid ning elamiskohti, et teada saada, kuidas seal asjad käivad, kuid sellist võimalust ei tahaks käest lasta. Kuid hirm on, et ma ei taha sealt enam tagasi tulla, kui juba minek on. Eks näis mis saab, Pariis on ikka hinges. Siht on vähemasti silme ees.
Kõik hakkab vaikselt paika loksuma. Elu on hea, draamat jagub, tegevust jagub ja jooksmist on. Hakkab vaikselt koduseks saama see kant siin juba.
Kahjuks lahkus üks mu väga hea sõbranna paar päeva tagasi kodumaale ning see võttis silma märjaks, kuid vähemalt saatsime ta ära niimoodi, et ta jääb meid mäletama- piknik rannas päikeseloojanguga. Kes ei tahaks taolist romantikat? : ) Kuid lubadus Bulgaariasse minna on veel jõus, seega, nagu näha, reisimist jagub .
Ilmad on ka väga ilusaks muutunud ja suvi on kohal, isegi esimesed päevitamised tehtud ja jume peale saadud.
Niisiis, lühikokkuvõte teile, kes te ootate vastust küsimustele “Kuidas läheb” ja “ Kuidas meeldib”?
Minul läheb FANTASTILISELT ja VÄGA MEELDIB, sest see tunne, kui sa oled leidnud selle, mida sa jumaldad, paneb kõigele punkti.
Teie Liisu-Kiisu : )

Me ei näe asju nii, nagu nemad on. Me näeme asju nii, nagu meie oleme.

Tuju on hea ja olla on hea ! Võisiis kasutaks sõna FANTASTILINE!

Eks ma alusta siis algusest. 14.veebruar, ehk siis möödunud neljapäeval oli meil, eelnevalt mainitud postituses, video nn esilinastus Julia poisi Jani sünnipäeval. Kõik läks isegi paremini kui oodatud, nalja sai palju ja Jan naeris endal hääle ära. Vägev oli vaadata, et see vaev sai tasutud : )

                                          

Järgmine päev olime kutsutud ühele sõbrapäeva peole, mille korraldasid Leedu poisid. Kõige lahedam sõbrapäev minu elus, kui nii võib öelda. Nimelt siis kui kohale jõudsime, astusime nende korteri uksest sisse ja vaatame: küünaldest rada. Ehmatus oli suur, lõug oli vasta maad. ja siis poisid teatasid: tulge nüüd ükshaaval palun. Kuna mina olen nende poistega kõige rohkem suhelnud, siis läksin esimesena, näost punane nagu vähk. Teispool seda küünalde rada ootasid kaks poissi rooside ja shokolaadiga. Pole paha, ütleks. : )

Tänane hommik hakkas tohutult hästi. Nimelt hakkas kool mul 8.20 . Targalts siis vedasin ennast kohale ja istusin oma kohale. Ja siis meie õpetaja ütles, et lõpetame oma särgid ära, et homme neid esitada. Mina loomulikult vahin targa näoga, et mida teha, kuna mul särk valmis. Istusin seal paar minutit ja siis otsisin õpetaja üles ja küsisin, et kas ma võin ära minna,s est mul kõik valmis ja niisama ei taha ka passida. Ta siis: ei, loomulikult mitte. Ja hakkas naerma. Rääkisime siis veel paar sõna mu disainist ja kuidas ma hakkama sain kliistri tegemisega ja siis ta ütles mulle: Su särk on tõeliselt geniaalne, vapustav. Ma olen nii uhke. Siiski ei suuda veel uskuda, et inimesed käivad ja kiidavad minu Esimest disain-rõivast. Siiski olen veidikene ebakindel, kuid loodetavasti läheb see kiirelt üle : )

                             

Nagu ma eelnevalt ka mainisin, siis homse päevaga lõppeb meie särgi projekt ära ja alustame seeliku disainidega. Kui väga ma seda ootan (saladuskatte all võin öelda, et mul on disain sellest ajast juba valmis, kui ma teada sain, et me seelikut teeme) VÄGEV! Nii väga ootan juba homset, et saaks oma seelikuga algust teha : ))

pisikene elukene.

 

No tervitus, olen minagi oma pisikesest maailmast korraks välja roninud ja otsustasin kõiki nüüd kurssi viia, millega ma viimane nädal tegelenud olen.

Nagu ma ka eelnevalt mainisin, et me tegime teatud materjalist pluusi enda disaini järgi. Pidime siis valima muuseumist pildi ja selle valmis tegema. Nädalake on vveel aega seda teha, aga minu disain on nüüd valmis, täna lõpetasin veel detailidega töötamise. Väla näeb ta mul siis selline:

                                          

pildilt puuduvad veel mõningad detailid, kuid üleüldiselt näeb ta välja mul selline. Vägagi erinev töö kõikide teiste disainidest ma ütleks.

                                               

Inspiratsiooniks siis oli võetud selline pilt, mille ma tõlgendasin endale sobivaks ning otsustasin ka värvidega mängida veidikene rohkem.

Olen viimase nädala koolis elanud, kuna mulle meeldib seal olla. Täna ei tahnud äragi tulla, sest tegemist oli ning hea on omas maailmas istuda, kuhu keegi teine ligi ei saa. Võrratu.

Tänanegi päev oli asjalik. Nimelt on sõbrapäev tulemas ja siis Lea meil tahtis oma poisile kingitust teha ja ma pakkusin väla, et ma aitan tal kikilipsu valmis teha. Sain sellegi täna valmis, võttis küll mitmeid-mitmeid tunde, kuid lõpptulemus oli kõike seda väärt.

                               

Kui kellegil on veel kikilipsu soovi, siis andke aga teada, teen hea meelega mõned sellised veel : ))

Üleüldiselt olen väga rahul kõigega, mis praegult toimub ja pole elusees õnnelikum olnud, vägev tunne. Esimest korda elus saan öelda, et ma hea meelega elaksin koolis ja ei tulekski sealt ära. Täna tüdrukud just naljatasid, et minu natukeseks kooli minek võrdub sellega, et poole öö ajal jõuan “koju”.

Nädalavahetusel oli meil väga lõbus. Filmisime ühe video Julia poisi sünnipäevaks. Detailidesse ma laskuma ei hakka, kuid võin öelda, et see oli 80ndate stiilis ja naerda saime ikka väga palju.

Praeguseks siis kõik .

Liisu,

sõna “armastama”.

Noniinoniii,

Teise semestri neljas koolipäev on seljataga ja energia olemasolu on nullilähedane. Eile alustasime graafikaga- Adobe illustrator ja adobe indesign. Ei hakka valetama, et ma olin pärast kahte tundi nii närvis, et oleks võinud õpetajale virutada. Nimelt ei osanud see õpetaja korralikult inglise keelt ja tohutult raske oli aru saada ja jälgida ning mis mind närvi ajas oligi see fakt, et ma tahtsin õppida ja aru saada, aga see õpetaja ei suutnud seletada.

Täna alustasime enda disainide lõigete tegemisega ühe väga toreda õpetaja Connie-ga. Ma olen nii elevil, nagu väike laps kommipoes. Tohutult vägev on teha seda, mida ma armastan. Connie ütles veel täna väga innustava lause ühele klassikaaslasele, kes ei teadnud, missugust disaini valida ning see kõlas nii: “ütle mulle, missugune disain on sulle kõige südamelähedasem. Ära vali seda, mida kerge teha oles, vali see, mida sa jumaldad ja ma aitan sind sellega”. KUI fantastiline, sest niimoodi peabki mõtlema, ma tunnen nagu ma oleksin paradiisis.

Siin koolis pole asi selles, et midagi saaks tehtud, asi on selles, et sa pead südamega asja juures olema ja tegema seda mida sa armastad. Ja ma armastan tohutult.

Aga energia on otsas, sest hommikust õhtuni koolis istuda sööb seest tühjaks lausa, kuid ma ei virise, vaatamata migreenile, sest ma olen nõus “kannatama”, kui praegune olukord jätkub.

Mis veel?

Ahjah, kaotasime oma pisikese pildivõistluse, milles Virvega osalesime, kuna kolmel teisel tüdrukul oli rohkem sõpru kui meil, kuid püsisime ilusti neil kannul ja mitmeid kordi rajasime ees teed. pole hullu, tuleb järgmiseid kordi ja ega need piletid niivõrv väärtuslikud ka polnud. Loomulikult on alati tore võita, kuid iga kord ei pruugi õnnestuda.

Nüüd ootab ees väga tegus kooliaeg ja ma ootan huviga kõike seda, mis ees ootab. Vaimusilmas kujutan juba ette, kuidas ma oma pluusikest kliistris leotan ja ööläbi teda vormin (ei, ma ei pane pilti disainist veel, hoian pinget üleval). See saab väga huvitav olema. : )

Aga, kõike ilusat teile !

Liisu.  : )

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis.

 

Tervitus taas.

Kirjutan alles nüüd, kuna mul pole aega absoluuselt olnud- jooksen ringi nagu orav rattas. Neljapäeal sai eksam tehtud ja nüüd on minu 2.semester taanis alguse saanud. Te ei kujuta isegi ette, kui elevil ma reedel olin. Nimelt oli meil esimene tund: Kunst ja vorm. (Art and form) Alustasime nagu alati sissejuhatusega, milles seisis: peame disainima ühe pluusi inspireerituna “heart” muuseumis leitud kunstiteosest. Käisime siis kaasaegse kunsti muuseumis: KUI FANTASTILINE. Ma lihtsalt kõndisin seal ringi ja tundsin, nagu ma oleks seitsmendas taevas. Terve päev nägu naerul sketsisin. Eks kahe nädala jooksul saab näha, mis sellest kõigest välja tuleb. Ees ootab mitmeid unetuid öid.

Neljapäevast saati olen iga päev tööl käinud- neljapäeval pärast kooli, reedel pärast kooli, terve laupäevase päeva ja tänagi. Keha annab tunda, et energia on otsas ja nõrkus peal, kuid haigeks jääda pole aega, sest homsest juba uus koolinädal. Poleks osanud arvata, et ma nii väga ootan kooli. Võin julgusega öelda, et MA ARMASTAN KOOLI!. Kõlab kuidagi valesti, kuid tõsi ta on.

Pole varem tundnud ennast nii väsinuna, energiast tühjana ja õnnelikuna. Hetkel istun siin uhkes üksilduses, kuna mu kallis Virve on ulapeal, jättis mind terveks nädalavahetuseks üksi. Ega enne ei saanudki aru, et üksi olen, kui alles täna öösel, sest ega ma ainult ühe öö olengi üks olnud. Mis te nüüd arvasite, et korjan endale mehi linnapealt ööseks, kui Virvet pole? Oioioi. Kuid ei, pean  teid kurvastama ja ütlema, et pole mul mingit meest tekkinud ja öö veetis meiepool teatud põhjustel Lea : )

Oleme otsusanud eesti tüdrukutega, et võtame kooli üritustest võimalikult palju osa ja suhtleme veelgi enam kui varem teiste rahvustega. Päris tore on siiamaani kõik. Kooli peod ja koogireeded ning reedesed Teko baarid on väga toredad. Kes siis tasuta koogist ära ütleks ja veel headest bändidest. Peab oleme ikka puuga pähe saanud, kui sellistest võimlaustest kinni ei haara..

Aga ma hetkel lõpetan, vaja veel joonistada ja valida välja enda disain, mis teostusele läheb. Eks ma hoian siin pinget üleval ja seda asja saladuses, vahepeal võibolla lisan paar pilti, kiusamiseks, kuid ei midagi enamat.

olge tublid ja hoidke ennast ! : )

Teie Liisu-Kiisu : )

paris.

Heihei.

Esimene koolinädal ilusasti üke elatud ja isegi üks projekt juba lõpetatud. Nimelt oli meil “Style history” projekt ehk siis uurisime üht teatud perioodi  stiili ajaloos, mis hõlmas nii arhitektuuri kui ka kõike kunstiga seonduvat. Meie teemaks sai “minimalism”. Kuna me saime esmakordselt enda grupid ise moodustada, siis sujus rühmatöö väga hästi ja kõik sai tehtud ja esitatud ja oleme väga rahul.

Kuid see pisike oli vaid pisike kõrvalepõige eksamist. 31.jaanuar on alles tulemas ja 200 küsimust kõikide ainete kohta alles ootavad lahendamist. ning enne seda on meil veel ühe projekti esitlus, mis ei ole just kõige kergemate killast. Nimelt peame esitlema ära enda Value Chaini (uurimuse ühe firma kohta, kus me tegime igasugu analüüse firma kohta ning mis on oma 30 lk pikk) projekti.

Ajajaotuse koha pealt on Taanlased siinkohal veidi saamatud, kui nii võib öelda. Kuid tööd jagub, sest nädalavahetused on vaja tööl käia, nädala sees saalihokis ja joogas lihaseid piinata ning kui aega jääb, siis koolis ka käia… :D Tegemist on, kuid minule see sobib, sest passimine mulle ei istu absoluutselt.

Aja sisustamiseks otsustasime virvega, et võtame osa ühest konkursist, kus saab võita piletid meie kõrvalülikooli peole ning sellega seoses pidime tegema pildi koos selle peo posteriga ning nüüd ootame pingsalt, et pildile koguneks niivõrd palju hääli, et me võidaksime. Ega siis tudengi elu ilma peota saa eksisteerida. Kui aega ja viitsimist on, võid sinagi meid aidata: http://www.facebook.com/photo.php?fbid=10151369441248656&set=oa.147681715387242&type=1&theater

                                                   

Nüüd siis, kui eksam läbi saab ja algavad uued “tunnid”, saab lõbus olema. Tunniplaand on juba käes ning seal seisab: Graafika, Seelik ja Kunst. MA OLEN NII ELEVIL. Ei jõua juba ära oodata seda hetke, kui see kõik algab.

Kuid, nendest ainetest ja kõigest nendega seonduvast kirjutan ma siis, kui asi juba alanud on ja isegi täpsemalt tean.

Esmaspäeval on meid veel ees ootamas väike kõrvalepõige. Nimelt tehakse meile sissejuhatav loeng praktika kohta. Kes veel ei tea, siis sügisest (või siis juulist/augustist) peame me kolm kuud praktikal olema. Mina oma ambitsioonidega olen mõtetes juba Pariisi tänavatel. Saladuskatte all võin öelda, et olen isegi kortereid otsinud ja kohalike prantslastega suhelnud. Mitmeid kordi olen praktikakohti otsinud ja sobivaid leidnud. Eile lõpetasin enda CV ka ära ning nüüd saab praktika otsimine alata.

Liisu : )

tuulepea.

Alustaksin kõigepealt sellega, et ma väga vabandan, et ma pole kirjutanud pikemat aega, nagu nägin, siis viimati kirjutasin eelmisel vaheajal ning nüüd hakkab juba talvevaheaeg läbi saama. Nagu te teate, mul pole väga palju kannatust tihti ja tüdinen kergelt, seega andestage mulle, et ma selline looder olen olnud, ma üritan ennast parandada. Enda õigustuseks võin öelda, et mul on siiski olnud tegemist koguaeg, kuid see pole mingisugune vabandus.

Niisiis, algusest (võisiis lõpust). Kirjutan siis veidike koolist ja siis kõigest muust, mis on toimunud. Eelmine semester lõppes "pauguga", nimelt oli meil jällegist käsil projekt, mille raames me valisime endale ühe firma. Võisime valida mistahes firma, kuid ainuke reegel oli, et see firma ei tohi olla tekstiilikompanii. Läbirääkimiste tulemusena valisime NIKON'i (üks tuntumaid kaamerafirmasid maailmas). Meie ülesandeks oli teha sellele teatud firmale kollektsioon, valmistada sellest kollektsioonist üks ese ning selgitada, miks me valisime teatud materjalid ja kuidas me kavatseme turustada kõike seoses meie kollektsiooniga. Ning lisaks pidime me ehitama ka stendi, et esitleda oma rõivaeset "selle firma esindajatele" ehk siis meie õpetajatele/hindajatele. Tööd oli palju, kohe väga palju, ning oli õhtuid, kus ma jõudsin koju alles kella 24-paiku. Kuid ühtlasi oli ka lõbus ehitada stendi ning õmmelda meie riideeset. Eriti lõbus oli ehitamine, kuna meil on enamjaolt tüdrukute kool ja poistest on nappus, siis kõik poisid ehitsid stende ja tüdrukud, kes olid ehitaja ametisse rakendatud, nägid oma vormides koos akutrelliga nii naljakad välja. 

Igaljuhul, kaks nädalakest hiljem saime me oma stendi valmis ja üles pandud ja esitatud ning saime hindeks 10ne. Lisasin ka paar pilti, et te saaksite näha, kuidas meie stend ja mantel välja nägid.

        

Pärast seda projekti viisid kõikide teed kodupoole. Meie Virvega otsustasime, et läheme päev varem Kopenhaagenisse ja ööbime seal, kuna minu lennuk läks reede hommikul ja meil oli terve neljapäev aega Kopenhaagenit nautida. Loomulikult otsustasime teha enda elud huvitavaks ja Kop.is ööbisime võhivõõraste juures. Asi pole nii hull kui ta kõlab. Nimelt, otsustasime, et couchsurfime. Kes ei tea, siis couchsurf on selline asi, kus internetis inimesed pakuvad enda juures öömaja nendele, kes reisivad tihti ringi ja ei taha hotelli eest üüratut summat maksta (inimesi, kelle juurde minna saab valida jne). Meie läksime siis kahe taani noormehe juurde. Üks neist õppis bioloogiat ülikoolis ning teine oli just kirjutanud oma bakalaureuse töö muusikas. Igaljuhul, väga, väga huvitavad inimesed. Meile näidati Kopenhaagenit õhtuvalgusest ja just seda sel viisil, kuidas turistid tihtipeale ei näe.

Mis oli halb, oli see, et mina pidin kell viis öösel metrooga lennujaama sõitma juba. Paanikast hullumas, poisid rahustasid mind maha, näitasid õhtul õige tee ette ning kaks tundi maganud, suutsin siiski ilusti lennujaama jõuda ja jõudisn ka lõpuks ilusti eestiste, nagu te isegi teate.

Kodus sai kodumõnusid nauditud ja lähedaste inimestega aega veedetud. Kuigi, minu viga on see, et ma ei suuda tihtipeale kodus püsida. Nüüd, tagasi taani tulles,  olles kolinud uude “korterisse” naudime Virvega kahekesi elu ja üritame ka õppida eksamiks.

Kuigi koduigatsuse pisik on sees veidikene- kõik need mugavused , kuid koodetavasti laabub kõik ja kui kool algab, suudan oma pea kõigest tühjaks teha ja alustada oma semestrit uue hooga.

Hetkel suhtleme päris tihedalt erinevate inimestega ja muudame veidikene enda “kinnist eluviisi”, sest tihtipeale me suhtlesime teises korteris ainult eesti tüdrukutega ja meil polnudki muud vaja. Hetkeseisuga on asi tasakaalus ja saab ka inglise keel rohkem praktiseeritud, kui varem. Mitte et sellega probleeme oleks olnud.

Kui ma nüüd jälle aeglaseks muutun ja ei kirjuta siia, siis andke mulle aga teada, ja utsitage mind takka, kuna ma suudan oma maailma ära kaduda ja kõik muu unustada.

Praeguseks on vist kõik, sest ei tule pähe midagi enam, mida kirjutada : )

Liisu .